Sunday, May 27, 2018

Mida teha katkise rehaga


Reha on majapidamises tarvilik asi. Tavaliselt ta kestab kaua, keegi ei taha temaga palju vehkida. Meie oma on töötanud 27 aastat. Nüüd lõpuks läks ta katki. Mida teha?


Saata vanarauda ja osta uus? See ei ole sugugi paha mõte. Tarbida on vaja, see kasvatab majandust.

Ostu pealt teenib tootja, vedaja, kaupmees, riik (kõiki ei oska nimetadagi) ning kliendikaardile lisandub boonust. Ja ega siis keegi kõige odavamat ei osta.

Teeks väikse näpuharjutuse ja prooviks tööriista parandada. Iseenesest reha on ju korras. Probleemiks on ainult tema ühendamine varrega.

Ülearuse rauatüki eemaldamiseks kinnitasin reha kruustangide vahele, et needipead maha lõigata. Peale ketaslõikuri leiutamist on raua lõikamine väga lihtsaks muutunud. 


Pisut sai haamriga aidatud ja sain tüki reha küljest kätte. See jublakas võib-olla läheb vanarauda, kui teda kusagil enne vaja ei lähe.


Järgmiseks lõikasin torujupil murdunud osa maha ja tekitasin sinna otsa sobiva sälgu, pisut viltuse, et reha õigesti otsa saaks panna.


Otsisin sobiva poldi ja mutri ning puurisin augud mõlemasse tükki. Tegemist on pehme metalliga, ei jõudnud õieti puurima hakatagi, kui juba auk läbi oli.


 Nüüd oli juba tore see asi uuesti ühendada.


 Ja et reha ei jääks muidu vedelema, panin talle saba ka järgi.


Asendasin veel tavalise mutri liblikmutriga. Nii näeb riistapuu palju atraktiivsem välja. Saab näpuga lahti keerata. Kuigi, tont teab, milleks seda vaja peaks olema. Võib-olla reha asendamiseks põrandaharjaga näiteks.

Nii ta oli. Pühapäevane ajaviitemäng. Tunnikene vast kulus. Ega ma rohkem seda teha ei viitsi, kui hädasti vaja pole. Lähen tarbimise teed.

Aga ei. Ma mõtlesin juba ümber. Reha pole vaja enam osta.













Monday, April 2, 2018

Pesuruum


Vahepeal ehitasime pesuruumi. Enne ehitamist olid vaidlused – kas dušširuum või vets. Abikaasa tahtis dušši ja mina vetsu, sest vana käimiskoht on tihtipeale kriitika osaliseks saanud. Tuligi dušš ka projekti lülitada, et naisega hästi läbi saada.
Selle märgiks, et otsus on tehtud, ostsin 12. jaanuaril 2017 vetsupoti. Oli sooduspakkumine. Teenindaja aitas pagasiruumi, kuuendaks istekohaks, tõsta. Kodus vaadati et, mis mõttes? Kus sa teda hoidma hakkad? Las seisab, ega ta odavamaks lähe- on põhjendus, mis alati sobib.
Siis oli koristamine ja asjade ümberpaigutamine, et uuele kohale ruumi teha. See edenes visalt.
11. juulil ostsin suure augupuuri. Puuritud aukudest hakkas käima ventilatsioon. Mõned torud sättisin ka sinna juurde.
16. ja 17. juulil võtsin esikuseinast maha voodrilauad. Need olid 75 mm naeltega sinna löödud. Seda tööd tuli tasakesi teha, sest lauad oli plaanis uue kuudiku seina tagasi panna. Hästi läks. Ainult mõni laud läks katki.
Edasi saagisin põranda tulevase ehitise piire mööda läbi ja eemaldasin samal meetodil põrandalauad. Ehk läheb neidki juppe kuskil vaja. Põranda tala pidin nihutama, see jäi ette. Vaja oli uued postid laduda, millele tala toetuks.
Põranda all oli liivasegune materjal, segamini poolikute ja tervete vanade telliskividega. Kohati olid kivid justkui laotud ja kohati segamini. Pildil on vanad tellised ja veidi uuem tellis. Huvitav oleks teada, kuidas vanad tellised sahvri põranda alla sattusid. Võimalik, et seal oli kunagi kividest laotud põrand. 120 aasta jooksul on mõndagi muutunud. 


Põhiliselt kivid saidki välja kantud kuni moodustus parajalt sügav ja sile aluspind.
Nüüd tuli paigaldada äravoolutorud. Koha, kuhu äravool ühendada, jätsin juba 10 aastat tagasi, kui vesi sai tuppa toodud. Isegi veetoru vedasin plaanitud kohani, aga õilis üritus jäi pooleli, sest plaanil puudus perekonna toetus. Mõnikord ei jõua ära imestada, miks asjad nii kaua aega võtavad. Tegelikult on selle põhjus suhteliselt vähene veekogus kaevus, mis tekitab kahtlusi.
Tarkades õpetustes on kirjas, et ehitades märga ruumi vanasse majja tuleb ruumi seina ja majaseina vahele jätta õhuvahe ning puitkarkassi puhul peab seina alus olema põrandast kõrgem. Nii saigi tehtud ja seina vundamendi ladusin enamasti vanadest tellistest. Ka nendest, mis põranda alt välja tulid.
Torude peale tuli kergkruus, seejärel soojustusplaadid. Selle peale tugevam kipsplaat ja armatuur.


Kõik vajaminevad materjalid sai toodud sõiduautoga. Ainult boileri tellisin e-poest ja selle tõi kuller. Tellimisega olin hädas. Pangalink keeldus koostööst. Kirjutasin klienditeenindajale ja ta aitas mind järje peale. Üldse kohtasin igas poes toredaid teenindajaid. Terasarmatuuri lõikasin Bauhofi hoovi peal parajaks (selle täpse töö pidi klient ise tegema, tööriist anti kätte), nii et ta mahtus autosse ja sobis põrandale. Kipsplaadid valisin väiksed, et saaks ise tuua. Põrandaplaadid olid suuremad, aga selle eest kitsad, nii et mahtusid tagaluugist autosse. Plaadi pikkus oli 2 m, nii et esiiste oli ettepoole lükatud. Istusin rooli taga selg sirge ja jalad kõveras. Mõned vastutulijad vaatasid imelikult.
Põrand moodustab kogu kupatuse maksumusest 15%. Põranda valamiseni jõudsime 30. septembril. Kulus üheksa 25 kg kotti segu. Pärast põrand valamist paisus ümbritsev puitpõrand nii palju, et luuk, mille all ma väikest kartulitagavara hoian ei tulnud enam lahti. Ja kui lahti sain, ei saanud enam kinni. Tuli maha hööveldada. Pärast kuivas ära. Nüüd on nii suur vahe, et väiksem hiir mahub läbi.
Vahepeal ehitasime seina. Puitkarkass, soojustusplaadid ja kipsplaadid. Ukseks lihtne ja kerge siseuks.


Esimesena asus uude tuppa elama majaämblik. Hiljem ta siiski kolis sealt välja ja kooserdas mööda tütre toa põrandat. Tütar ronis sellepärast laua peale. Kartis vist õrnale loomakesele peale astuda.


Vuugitäide, pahtel,veetõkkelint, veetõke ja keraamiline plaat. Keraamilisi plaate läksin ostma koos abikaasa ja tütrega. Valik oli väga suur. Ühed plaadid olid 2. sort ja allahinnatud. Ütlesin, et paneme need seina ja kogu lugu. Aga ei, ikka kõnnivad riiulite vahel ja justkui otsivad midagi. Lõpuks leidsime ühed, millega kõik nõus olid. Mingi paar tundi läks.


Sein moodustab kogumaksumusest 22%. Väike tuba ilma seadmeteta moodustas seega 37 % kogumaksumusest.
Kõige kallimad on seadmed. Neid on kahte sorti: odavamad ja kallimad. Minu kogemus ütleb, et odavamatega on jama. Kuluvad kiiresti ja juhtuvad veeavariid. See ei pruugi päris õige olla. Lihtsalt teadma peab, millist osta. Kuna mul sellised teadmised puuduvad, siis ma ei püüdnud seadmete pealt kokku hoida. Vetsupott seisis aastakese garaažis, enne kui paika sai. Kaasasolev juhend ütleb, et tegemist on keskkonnasõbraliku, kergesti puhastatava ja elegantse komplektiga. Muidugi, seda elegantsi igaüks ei taba. Elegantne tähendab ÕS-i andmetel: peen, maitsekas; väliselt lihvitud. Sile on ta pealt küll. Muus osas minu meelest täiesti tavaline.
Elektriboilereid on igasugused. Erikujulisi, eri süsteemidega ja eri hindadega. Müüjad kiidavad keraamilise küttekehaga boilereid. Olevat hooldusvabad. Eks nad vajavad hooldust ikka. Võib-olla harvemini. Häda on selles, et nad kipuvad olema mõttetult ülehinnatud (ju müüjatel mingi mõte ikka on). Mina leidsin ühe veidi soodsama.
Ka oskaja torumehe leidsin. Seadmed koos paigaldusega läksid maksma 59% kogumaksumusest. Tagantjärgi mõeldes: kuna seadmed on suhteliselt kallid, pole sugugi paha mõte nende ostmine pikema perioodi peale hajutada. Ehitise kogumaksumus tuli ligi 2500.- kehtivat raha.
Selle aasta 3. märtsil said torud ühendatud ja süsteem hakkas tööle. Jäi veel üht-teist nipet-näpet kõpitseda.


Panin vanad voodrilauad seina tagasi. Seekord väikeste kruvidega. Otsaseina sees on torud. Sinna tegin ukse ette. Sai salakapp 10 cm laiuste riiulitega. Pudeli, purgid mahuvad sisse. Nojah, lihtsalt kapp. Nüüd ju kõik teavad.



Duššikardinat hoiab üleval rehavars. Lihtne ja ilus. Naine pakkus lahenduse välja.

See on mul juba teine käimisekoht ehitada. Esimese tegin maja räästa alla. See on kuivkäimla. Varem, kui keegi lubas vetsus ära käia, siis ma ütlesin: Palun, palun, lähima veetseeni on poolteist kilomeetrit. Meil sellist ei olnud. Nüüd on.






Monday, August 29, 2016

Lihtne haagis


Minu väikses majapidamises tekkis vajadus kerge haagise järele. Vaatsin läbi arvutiekraani igasuguseid pakkumisi ja küsisin tuttavatelt. Ei leidnud sobivat. Nägin ka isetehtud haagiseid. Märkasin, et osadel kaubanduses pakutavatel haagistel on rattad üsna lihtsalt kinnitatud – seib ja splint ees. Sellega saab minusugune ka hakkama. Sellise haagisega ei saa just liiklusesse tormata, aga oma õue peal võib sõita. Hakkasin kaubandusest erinevaid rattaid uurima. Sobilikud tundusid 40 cm läbimõõduga rattad 2 cm auguga. Plastmassist ja ilma laagriteta ratastele suurt tähelepanu ei pööranud. Sobilikud rattad olid hinnaga 20 euro ringis. Poodides erinevalt 18; 19, 24 eurot. Ühes poes maksis ratas veel 1700 krooni. Krooni aeg oli tore aeg. Kannan ise ka veel kahekroonist rahakoti vahel. Sellest ostmiseks ei jätkunud või peremees nagu ei tahtnud anda. Ümberehkendamine ka ei aidanud – ikka kallis. Küllap see on mingi väga hea ratas. Tellisin netist siiski odavamalt. Teljeks leidsin ümarraua, mida müüakse rauapoes. Seal lõigati mulle paras jupp. Ostsin ka veopea, mille oleks võinud ka ära jätta. See on rohkem toreduse ja mugavuse pärast.
Nüüd oli vaja telje otstesse splindi jaoks augud puurida ja tükid kokku sobitada.



Paistab ilus asi iseenesest.
Olemasolevat materjali sirvides leidsin, et käru peab puidust tegema. Vaja oli peenike rauast telg jämedama puidu külge kinnitada. See annab ka teljele täiendavat tugevust. Otsisin vanaraua hunnikus ja leidsin mõned hobuvankri detailid, millega telg ja puit ühendada.

Tiisel sai samuti puitprussist. Etteotsa panin veel rauast lati, mille samuti vanarauast leidsin. Saab kasutada ka ilma veopeata.


Nüüd oli juba lihtne kast peale teha. Kõik sai vanadest laudadest, mida juba enne kuskil kasutatud on. Kõige lühem laud oli 1,5 m pikk. See tundus kasti jaoks sobilik. Kasti laudadest olid mul enne laudas mitmesugused ehitised, mille ma mõned aastad tagasi lammutasin. Oluline on, et lauamaterjali kuluks võimalikult vähe. Muidu saab käru raske. Lõpuks sai selline tulemus:


Tundub, et vaatamata raskele lauamaterjalile sai üsna kerge. Veokuulile langeb tühja käru puhul koormus alla kuue kilogrammi. Selle kannatab ära. Samuti on inimesele jõukohane käru hoopis kummuli keerata. Kes tahab põhja alla vaadata, siis palun:






Friday, August 23, 2013

Murutraktori veorihma jutt

Juhtus nii, et peale kahte hooaega hoolsat tööd tekkis vajadus murutaktori veorihm välja vahetada. Jutt on sellest rihmast, mis traktorit edasi veab. Algul muutus veorihm praguliseks, sellega sai veel niita.  Hiljem tulid tükid lahti ja muruniitja hakkas liikudes kiuksuma. Sealjuures niiduki rihm oli heas korras. Huvitav, et esimesena ütles üles see rihm, millele on raskem ligi pääseda.
Uurisin kaasasolevat juhendit. Äkki on öeldud, mis mõõdus või millise tähisega rihma vaja on ja kuidas seda vahetada. Paraku on juhend selle koha pealt täielik null.
Otsisin internetist. Ei midagi mõistlikku, ei pilti ega videot. Ju siis ei leidnud õiget otsingusõna. Originaalrihma markeeringu siiski leidsin.
Originaalveorihma sain samast poest, kust niiduki. Ostes oli traktoril küljes natuke teistmoodi veorihm, mis on rihmatootja andmetel ka väga vastupidav, kuumakindel, jne. Võimalik, et ongi, aga võib-olla  ei kannata ta siis külma.

Kuna vahetamise juhendit pole, siis tuleb see ise teha.
Kõigepealt tundus, et kuna niiduki rihm asetseb võllil veorihma all, siis tuleb niiduosa enne eemaldada. Võimalik, et saab ka teisiti.

 Mootori võllil alumine on  niiduki rihm. Ülevalpool on piduri-sidurisüsteem ja selle kohal veorihm.
 Niiduki eemaldamine on suhteliselt lihtsaks tehtud. Eemaldada tuleb kolm sellist klambrit ja...

 ...kaks sellist hooba.  Peale seda saab niiduki traktori alt kätte.

Kruvisin lahti selle rihmaratta, mille vahelt rihma muidu kätte ei saa. Seda tuli teise võtmega kinni hoida, et ringi ei käiks. Vaade on pealtpoolt.

 Kruvisin ära järgmise rimaratta, mille vahelt rihm samuti läbi ei mahu. See rihmaratas on ühenduses siduripedaaliga. Vaade on altpoolt. Piltidel on uus rihm juba peal. Poes oli rihm märgistatud sõnaga "VEO", et müüja ka teaks, millega tegu on.

Mootori põhja alla on pandud üks pulk, mis sidurisüsteemi paigal hoiab (esimesel pildil, vedru taga). Seda pulka pole võimalik eemaldada.
Järgmiseks tuli eemaldada mootori all olev kupatus (rihmarattad ja sidur). Enne tuli kopsiku küljest ära võtta juhtmed, mis elektroonilist sidurit käivitavad (kolmandal pildil näha) ja vedru (esimesel pildil). Poldi otsa sobis 16 mm võti. Teise võtmega pidi poldi all olevat asja kinni hoidma, muidu käis väntvõll ringi. Kinnihoidmine õnnestus mingite tangidega, kuna sobivat võtit polnud. Peaks sobima 35 või 36 mm. Tuli parajalt jõudu rakendada. Polt käis õigetpidi. Kui polt välja tuli, tahtis kogu süsteem alt ära kukkuda. Seda peaks kinni hoidma. Peenikest pudi seal polnud.  Igatahes vana rihma sai kätte ja uue asemele.

Käigukasti kohal on ka rihmaratas. Selle kõrval on piirajad, mis ei lase rihmal maha joosta. Et rihma kätte saaks, tuleb rattakoopas olevad poldid lõdvemaks lasta.

Peale seda sai masina jälle kokku panna. Niidukit oli natuke paha tagasi panna, aga mitte võimatu.

Kokkuvõttes. Kiirestikuluva osa vahetamine nõuab liiga palju pusimist. Hea on see, et süsteem on vaatamata tootja pingutustele ikkagi inimesele kuidagi arusaadav.

........

Nüüd on neli aastat mööda läinud ja tundub, et originaalrihm peab veel natuke vastu.

Thursday, July 11, 2013

Võrtsjärv


Selgituseks: Pildid on diapositiividelt algelise skanneriga arvutisse aidatud. Et karbid lihtsalt niisama kapis ei seisaks. Esimesed pildid peaks olema aastast 1983.




Tamme paljand
 Limnoloogiajaam, laev Bioloog








Võrtsjärve rand





Jõesuu. Emajõe sild.





Vaikus Õhne jõel

Vaikus järvel

Nüüd on enamik pildikarpe läbivaadatud. Arvutis on 1570 pilti. Blogis on neid võib-olla 640. Rohkem vist enam ei uuri, vähemalt mitte suvel.

Kaks karpi on pealkirjaga Lilled. Eks paljud pildista vahepeal lilli. Õiteaeg on ju lühike. Talvel hea võtta, nagu keldrist kartulit.
Vaatasin neid diapositiive vastu valgust. Ongi, lilled mis lilled. Mõtlesin, et neid pole mõtet skännida. Aga siiski. Mõned lillepildid kõigile neile, kes on koos minuga nende piltide vastu huvi tundnud ja ka neile, kes edaspidi huvi tunnevad.








 See tundub olema karuohakas, aga ilus ikka.